Keskaegne arhitektuur Liivimaal

Mis on Liivimaa?

Ajalooline Liivimaa hõlmas Eesti ja Läti alasid. 13. sajandist 16. sajandi keskpaigani eksisteeris Liivimaal Euroopas ainulaadne kristlike ristisõdijate riikide konföderatsioon. Liivimaa vallutamise, ristiusustamise ja feodaliseerimisega tegid 1180. aastatel algust Põhja-Saksamaalt ja Taanist pärit kristlikud ristisõdijad. Selle käigus tekkis hulk vaimulikke valitsejaid, kellest suurim oli Saksa ordu Liivimaa haru (kuni 1237. aastani Mõõgavendade ordu). Lisaks ordualadele oli Liivimaal veel neli piiskopkonda eesotsas Riia peapiiskopiga, kes oli selle rühma esindajaist tugevaim (Kuramaa, Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondade kõrval). Liivimaa suurima linnana mängis erilist rolli Riia, mis moodustas ajutiselt suhteliselt iseseisva linnriigi, kuid sattus hiljem siiski Saksa ordu alluvusse. Peaaegu kõigile võimupositsioonidele asusid Saksa rüütlid, aadlikud, vaimulikud või kodanikud, kes olid ka kaitse- ja sakraalehitiste tellijad.

1219. aastal vallutas Liivimaa põhjaosa Taani. Võidukas Lindanise lahing, mille saatuse otsustas legendi kohaselt Dannebrogi lipu jumalik langemine Taani sõjaväe kohale, on Taani rahvuslikus müüdis kesksel kohal. Taani võim püsis 1346. aastani ja lõppes (eestlaste 1343. aastal alanud Jüriöö ülestõusu tulemusel) maade müümisega Saksa ordule. Maaelanikkond ja seega suurem osa Liivimaa elanikest koosnes kohalikest eestlastest, lätlastest, liivlastest, kuralastest ja semgalitest, kelle õiguslik staatus oli väga piiratud.

Liivimaa konföderatsioon lõppes 1558. aastal Venemaaga puhkenud sõja tulemusel. Maapäevade otsustega läksid Liivimaa põhjapoolsed osad 1561. aastal Rootsi kätte ja lõunapoolsed alad Poola valdusesse. Euroopa kontekstis kujutas Liivimaa endast piiriala õigeuskliku Venemaa ja Euroopa vahel. Siin põrkusid omavahel lääne- ja idakristlus – süsteemipiir, mis püsib Euroopa Liidu välispiirina tänase päevani. Arhitektuuris sümboliseerivad seda piiriolukorda ähvardavalt vastakuti asuvad linnused Narvas ja Ivangorodis – pilt, mis avaldab muljet veel tänapäevalgi.

Joonis 1: „Liivimaa keskajal”, Ronald Preuss, 2009, Wikimedia, CC BY-SA 2.5

Keskaegne arhitektuur Liivimaal

Liivimaa konföderatsiooni ajal tekkis selles regioonis märkimisväärne ja mitmekihiline arhitektuurimaastik, milles peegelduvad õhtumaise kristluse idapoolse piiriala eripärad. Keskajal rajati kindlusi, kirikuid ning väike- ja suurlinnu, mille mudelid ja eeskujud imporditi esmalt erinevatest, enamasti Saksamaa piirkondadest. Näha on sidemeid eelkõige Vestfaali, Saksimaa, Lübecki/Mecklenburgi ja Preisi ordumaaga. 14. ja 15. sajandist teame mitmeid Liivimaal töötanud ehitusmeistreid, kes olid pärit Läänemere piirkonna teistest hansalinnadest (näiteks Rostockist). See viitab Hansa Liidu olulisusele arhitektuurivaldkonnas aset leidnud ülevõtmistel. 13. sajandil oli vormikeele ja tehnikate oluliseks vahendajaks ka Gotland. Aja jooksul kujunesid välja piirkonnaomased ehitustraditsioonid, misläbi omandas Liivimaa arhitektuur oma spetsiifilise iseloomu.

Mõõga ja tule saatel toimunud missiooni tõttu ning seoses Venemaa ja Leedu valitsusalade vahetu lähedusega oli kaitsearhitektuuri roll ülioluline, kuna ikka ja jälle tuli tegeleda sõjaliste konfliktidega. Kogu maa külvati üle erinevate funktsioonidega linnuste võrguga (residentsid, ametkonnad, varustuslinnused või piirilinnused). Osa neist sarnanes oma tüübilt Saksa ordu kloostrilaadsetele Preisi konvendilinnustele.

Liivimaa varase kirikuehituse seisukohast oli olulisel kohal hilisromaani stiilis Riia toomkirik – mitmesaja kilomeetri raadiuses esimene monumentaalne tellisehitis. Sellele lisandusid teised Liivimaa toomkirikud ning mõned muljetavaldavad linnakirikud (peamiselt Tallinnas, Riias, Tartus) ja kloostrid. Linna suurarhitektuuri kõrval kerkisid maapiirkondadesse paljud kihelkonnakirikud, mille arhitektuur oli tihtilugu väga lihtsa kujundusega. Samas leidub ka märkimisväärselt kvaliteetseid rikkalike ehitusskulptuuridega sakraalehitisi, näiteks Saaremaal. Ehitusmaterjalide koha pealt esineb selgeid regionaalseid erinevusi. Peamiselt tellisarhitektuuriga piirkondade kõrval on ka alasid, kus domineeris raidkivide kasutamine (olenevalt looduslike kivide leidumisest).